Taimerakkudes võib samaaegselt toimuda kaks protsessi: fotosüntees ja hingamine.
     Fotosünteesi lähteaineteks on vesi (H₂O) ja süsihappegaas (CO₂) ning lõpp-produktideks glükoos (glük.) ja gaasiline hapnik (O₂). Süsihappegaas saadakse õhust ja see jõuab taime lehte läbi õhulõhede. Ka fotosünteesil eraldunud hapnik väljub õhulõhede kaudu. Fotosüntees toimub üksnes taime roheliste osade (lehtede või ka varte) rakkudes, mis sisaldavad kloroplaste. Selle protsessi põhieesmärgiks on valgusenergia salvestamine glükoosi molekulidesse.
     Hingamine toimub kõigi rakkude mitokondrites. Selle käigus lagundatakse glükoosi ja vabaneb elutegevuseks vajalik energia. Hingamiseks vajatakse hapnikku (O₂) ja glükoosi (glük.) ning jääkainetena eralduvad süsihappegaas (CO₂) ja vesi (H₂O). Hapnikku hangitakse õhust läbi õhulõhede. Kui aga samaaegselt toimub rakus fotosüntees, siis saab selle tulemusena eraldunud hapnikku kasutada ka hingamiseks. Hingamise käigus eraldunud süsihappegaas eraldub õhulõhede kaudu väliskeskkonda. Kui aga samas rakus kulgeb ka fotosüntees, siis saab selleks ära kasutada hingamisel moodustunud süsihappegaasi.
     Mis gaas (kas O₂ või CO₂) parajasti läbi õhulõhede liigub, see sõltub fotosünteesi ja hingamise vahekorrast. Nii näiteks pimedas, kui fotosünteesi ei toimu, vajab taim hingamiseks väliskeskkonnast hapnikku. Päevasel ajal jääb aga fotosünteesil moodustuvat hapnikku üle ja see väljub ümbritsevasse keskkonda.

Joonisel kujutatud rakus kulgeb fotosüntees väga aeglaselt. Seetõttu kasutab mitokonder kogu kloroplastist lähtuva O₂ ära ning vajab seda väliskeskkonnast veel juurdegi. Hingamise käigus tekib aga CO₂ ülejääk ning see eraldub väliskeskkonda. Et kloroplast ei varusta mitokondrit glükoosiga piisavalt, siis saadakse seda taime teistest osadest.