Inimese süda on neljaosaline. See koosneb kahest kojast ja kahest vatsakesest (vasakpoolne joonis). Suurest vereringest saabub venoosne (CO₂ rikas) veri südame paremasse kotta. Sealt liigub ta vatsakeste kokkutõmbumisel paremasse vatsakesse. Kui vatsakesed tõmbuvad kokku, siis surutakse veri südame paremast poolest kopsuarterisse. Edasi liigub venoosne veri kopsudesse, kus ta muutub arteriaalseks (O₂ rikkaks). Väikesest vereringest jõuab veri südame vasakusse poolde kopsuveenide kaudu. Arteriaalne veri siseneb vasakusse kotta ning kodade kokkutõmbumisel edasi vasakusse vatsakesse. Vatsakeste kokkutõmbumisel surutakse veri aorti, kust see liigub jällegi suurde vereringesse.
     Süda töötab tsükliliselt. Iga tsükkel koosneb kolmest faasist: mõlema koja kokkutõmbumisele järgneb vatsakeste kokkutõmbumine ning seejärel süda lõtvub. Kõige lühemaajaline on kodade kokkutõmbumine, vatsakeste kokkutõmbumine kestab peaaegu kolm korda ning lõtvumine umbes neli korda kauem. Lõtvumise ajal südamelihas puhkab, kuid samal ajal täituvad ka mõlemad kojad verega.
     Südame talitluse korrapära saab uurida elektrokardiogrammi (EKG) abil. Selleks ühendatakse vastava aparaadi juhtmed inimese rindkerega ja registreeritakse südame elektrilised nähtused. Aparaat muudab saadud signaalid graafiliseks kujutiseks. Parempoolsel EKG pildil on näha südame üks töötsükkel. Sellel esineb viis sakki - neid tähistatakse P, Q, R, S ja T. Vahemikule P-st Q-ni vastab kodade kokkutõmbumine. Q-sakist T-saki lõpuni toimub vatsakeste kokkutõmbumine ning sellele järgneb lõtvumise faas. Kui inimese süda on haige, siis kajastub see eri sakkide kuju ja kõrguste muutustes.