Oksiidid koosnevad kahest keemilisest elemendist, millest üks on hapnik. Oksiidide saamise üks võimalusi on lihtainete oksüdeerumine hapniku toimel. Oksiidide koostisse võivad kuuluda nii metallilised kui ka mittemetallilised elemendid. Kui hapnikuga ühineb metalliline element, siis saadakse metallioksiid. Kui aga oksüdatsioonireaktsioonis osaleb mittemetalliline element, siis tekib mittemetallioksiid.
     Oksiidi moodustamise käigus omastab hapnik elektrone teiselt keemiliselt elemendilt. Üks hapniku aatom saab juurde võtta kaks elektroni ning omandab sellega oksüdatsiooniastme –II. Oksüdatsiooniaste väljendab aatomi laengut ühendis, kusjuures eeldatakse, et see koosneb ioonidest. Kuna iga oksiidi molekul on tervikuna neutraalne, siis peab ühendi negatiivsete oksüdatsiooniastmete summa võrduma positiivsete oksüdatsiooniastmete summaga. Et koostada mingi oksiidi valemit, selleks peab lisaks hapnikule teadma ka teise elemendi oksüdatsiooniastet. Selles mudelis näitavad oksüdatsiooniastet aga elementi tähistavale kastikesele lisatud "jalakeste" arv:
  

 
Metalli- ja mittemetallioksiide nimetused tuletatakse erinevalt. Kui metallilisel elemendil on vaid üks kindel oksüdatsiooniaste, siis lisatakse metalli nimetusele üksnes sõnaosa oksiid. Näiteks CaO – kaltsiumoksiid (kaltsiumi oksüdatsiooniaste on alati +II). Juhul, kui metallil võib olla eri ühendites erinev oksüdatsiooniaste, siis kirjutatakse see rooma numbriga metalli nimetuse järele sulgudesse. Näiteks FeO – raud(II)oksiid, sest võib olla ka Fe₂O₃ – raud(III)oksiid. Nii võib nimetada ka mittemetallioksiide, sest enamikul mittemetallilistel elementidel võib olla mitu erinevat oksüdatsiooniastet. Traditsiooniliselt kasutatakse nende oksiidide puhul eesti keeles aga eesliiteid, mis tähistavad oksiidi koostisse kuuluva mittemetalli ja hapniku aatomite arvu. Näiteks N₂O₃ – dilämmastiktrioksiid. Seejuures peab teadma eesliidete nimetusi: mono (1) – üldiselt jäetakse lisamata, di (2), tri (3), tetra (4), penta (5), heksa (6) jne.