Erinevad lahused võivad olla kas happelised, neutraalsed või aluselised. Neutraalses lahuses on H⁺- ja OH^--ioone võrdselt. Happelises lahuses on H⁺-ioonid ülekaalus. Mida happelisem on lahus, seda suurem on selle vesinikioonide sisaldus. Aluselises lahuses on aga OH^--ioone rohkem kui H⁺-ioone. Mida aluselisem on lahus, seda suurem on selle hüdroksiidioonide sisaldus.
    Lahuste happelisust või aluselisust iseloomustatakse pH mõistega – see väljendab H⁺-ioonide sisaldust. Eri lahuste omavaheliseks võrdluseks kasutatakse pH-skaalat, mis jääb vahemikku 0...14. Neutraalse lahuse pH=7. Happelistel lahustel jääb see alla 7 (pH<7) ning aluselistel üle 7 (pH>7). Mida happelisem on lahus, seda väiksem on selle pH väärtus ning mida aluselisem on lahus, seda suurem on pH. Lahuse pH sõltub nii lahustunud aine omadustest kui ka lahuse kontsentratsioonist. 

    Lahuse pH määramiseks võib kasutada spetsiaalset aparaati – pH-meetrit. Aparaadi andur sukeldatakse lahusesse ning vastav pH väärtus loetakse vastavalt skaalalt. Kui aga pH meetrit pole käepärast, kasutatakse indikaatorit. See on värvaine lahus, mille värvus muutub vastavalt keskkonna pH-le. Enamikul juhtudel kasutatakse indikaatorit, mis muudab oma värvust pH-skaala kitsas vahemikus (näiteks fenoolftaleiin, metüüloranž ja lakmus). Kui aga vajatakse pH määramist kogu skaala ulatuses, siis võetakse universaalindikaator. Selles immutatud paberiribaga saab leida pH vahemikus 1..14. Indikaatorpabeririba kastetakse lahusesse või tilgutatakse sellele uuritavat lahust ning seejärel võrreldakse paberi muutunud värvust etteantud värviskaalaga (vaata joonist).